Rühmatöö meetodid: Avatud Ruum

Viimase loengu meetodiks oli Avatud Ruum. Ütlen juba kohe alguses, et see sai minu lemmikuks, jagades ilmselt võrdselt kohta ajurünnaku meetodiga.

Kõigepealt tegime taas pisikese teadmiste kontrolli. Seejärel saime teada kolm teemat, mille poolt eelnevalt kõige enam hääletati. Mina hääletasin neist kolmest teema "Kuidas kasvatada 21. sajandi lapsi?" poolt. Ülejäänud kaks teemat mind tõepoolest väga kirglikult ei huvitanud, samas mõtlesin, et mis seal ikka, alateemade mõtlemisel võib ju väga palju huvitavat juhtuda. Teemaks sai "Kuidas tänapäeva kiirustavas maailmas harrastada tervislikku eluviisi?". Ma ei ole kindel, et kas mu sõnastus täpne on, kuid umbes selline see teema oli. Alguses tundus, et inimesed ei ole väga osavõtlikud ning ei oska kuidagi teemaga suhestuda. Tuli natuke ka kriitikat, kuid samas ei ole mõtet viriseda, kui ise hääletamata jäeti. Seega oligi nüüd võimalus kõigil välja mõelda mingid alateemad ja ise ka teemade algatajaks olla. Ka mina panin ühe teema kirja ning selleks oli "Kuidas olla vaimselt terve?". Kõigi teemad said kinnitatud tahvlile ja seejärel sai igaüks oma  nime kirjutada alateema juurde, mida tema tahaks arutada ja mille üle sooviks mõelda ning millele lahendusi pakkuda. 

Ühe teema algataja kogemus oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Teema juurde kogunes üsna palju inimesi ja arutelu oli viljakas. Leidsime palju nippe ja nõkse, kuidas vaimselt terveks jääda, sest vähemalt mina olen arvamusel, et rääkides tervislikust eluviisist, pööratakse liiga vähe tähelepanu sellele, milline on inimeste vaimne tervis. Liiga paljud inimesed meie ühiskonnas on...katki. Ja mind väga huvitab, kuidas neid killukesi taas kokku panna, et olla tervem. Enda teema saingi niiöelda esimeses voorus arutletud ja rohkem ma teemasid kirja ei pannud. Liikusin nüüd edasi nende teemade juurde, mis mind huvitasid ja mis teised olid algatanud. Üritasime leida tervisliku une saavutamise valemit ning samuti arutasime, kuidas oma elutempot aeglustada. Elutempo teema vajus minu jaoks natuke isegi liiga palju arutluseks, võiks öelda, et väga palju lahendusi me teemale ei leidnud, vaid pigem oli selline sõbralik arutlus/vaidlus. Iseenest ei ole selles midagi halba, samas pidime siiski otsima lahendusi, mis võiksid kedagi aidata. Kahe jala seadust ma siiski aga ei katsetanud, sest jäingi ootama hetke, millal jõuame probleemi üle arutledes selle lahendusteni. Võib-olla oleks antud hetkel see arutlus paremini mõjunud, kui aega oleks rohkem, sest tegelikult ju ikkagi see 30 minutit lükkab tagant. Seoses kahe jala seadusega arvan, et see pilt passib siia väga hästi...

Kolm niiöelda vooru läbi ning minu jaoks kolm teemat arutletud, saime väikesed punased täpikesed, mida ringi käies iga teema erinevate iseendale meeldivate lahenduste juurde kleepida saime. Minu meelest super äge idee selle kõige juures, sest nii saab hea ülevaate kõigest, mida teised arutasid ja lahendasid ning saab mõelda ka selle peale, mis minule kõige meeldejäävam ja sümpaatsem tundub. Käisin elevil näoga ringi ja lugesin õhinaga neid häid ideid ja mõtteid. Oli tõesti väga lahe meetod, mis andis palju mõtlemisainet enda harjumuste ja nende parandamise üle. Ka minul ei olnud otseselt seda kirge antud üldise probleemi vastu, sest olen ka see inimene, kes usub, et sellest räägitakse tänapäeval piisavalt ja rohkemgi. Samas eks kordamine ole tarkuse ema. Lõppkokkuvõttes olin aga väga rahul, sest õhkkond oli väga vaba ja läksin ka just nende probleemide juurde, mille vastu vähegi kirge tundsin, alustades siis enda probleemist, mis kindlasti minu jaoks kõige eredamalt meelde jääb, sest seal olin ka kõige kirglikum. 

Nüüd aga punkt...
Kõik need kolmapäeva õhtud olid aeg, mis on targasti ja samas meeldivalt veedetud ning eriti tahan öelda suured tänud õppejõule, et ta on kokku pannud väga vägeva loengu, kus teooria ja praktika käivad käsikäes ja inimesed saavad omavahel suhelda. Seda kõike on ülikoolis häbiväärselt vähe...

Rühmatöö meetodid: meie kord

Pean päris ausalt tunnistama, et mina olin üks neid, kes ei saanud aru, et neljandaks loenguks tuleb ise läbi viia rühmatöö meetod. Lugesin isegi Avatud Ruumi meetodi materjale, hiljem muidugi meenus, et just seda ma pidimegi ju aulas tegema. Seega tundsin alguses suurt segadust, samas sain aru, et päris paljud polnud aru saanud, et neljas loeng on see koht, kus enda meetodit läbi tuleb viia. Eks tegemist on ülikoolis palju ja vahel ikka juhtub, et mingid asjad kipuvad omavahel sassi minema või kõrvast mööda minema. Aga sellest polnud tegelikult lõppkokkuvõttes üldse hullu, sest tublid kaaslased viisid siiski meetodid läbi. Kes siis selle ikkagi varemalt oli valmis mõelnud ja kes mitte. Nii et loeng kujunes huvitavaks. Vahepeal oli pisut selline tunne, et inimesed üritavad natukene meetodite põhitõdesid kuidagi kokku suruda. Ei oskagi täpselt seletada, aga kuidagi kiirustavana tundus vahepeal see olemine. 

Esimeseks siis tegime ringi, milles käis vetsupaber ringi ja igaüks pidi tükid võtma. Teadsin eelnevalt seda meetodit ja väga palju paberit ei krabanud. Natukene oli ebamugav, sest ring oli kuidagi laiali ja korrektset ringi justkui polnud. Kõiki ringisolijaid ei näinud ja pigem oleks eelistanud ka istuda toolidest tehtud ringis. Eks see jäi lihtsalt lühikese ettevalmistus aja taha kinni. Meetod sai üsna kiirelt läbi ja oli tore. Midagi erilist aga silma ei jäänud, saime võib-olla teineteisega natukene rohkem tuttavaks. 

Teiseks viidi läbi ajurünnak. Teemaks oli, et kuidas leida endale hea elukaaslane. Ka siit paistis pisut välja kesine ettevalmistus, mida samas ei saa pahaks panna, sest inimesed olid niigi vaprad ja ikkagi tegid midagi. Vahepeal tundus natuke segane, et kes räägib ja kuidas mis täpselt toimub. Jäime rühmaga ootama mingisuguseid juhiseid, samas vaatasime, et osad juba toimetavad. Otsisime ka siis oma paberid ajurünnaku kohta välja ja hakkasime selle järgi edasi minema. Eks teemagi tekitas alguses segadust, sest kõigepealt küsiti, et kuidas leida hea kaaslane ja hiljem sai kaaslasest elukaaslane. Vahel juhtub, et asjade ebaselge sõnastamine paneb inimesed lausa vastupanu osutuma ja kõvasti selgitust nõudma. Tegelikult oli põnev teema, aga natukene kiireks läks oma rühmas. Tulemused olid aga igati väärt kõrva taha panemiseks neile, kes pole veel kaaslast leidnud. 

Kolmandaks viis üks grupp läbi akadeemilise vaidluse kõrgharidusreformi teemal. Meid jagati kahte gruppi ja ühed pidid olema poolt ja vastu. Väga suureks vaidluseks ei läinud, sest valdavalt ei tea inimesed väga palju antud reformi kohta. Inimesed on korjanud kuskilt mingid infokillud kokku, samas vajab see teema tõsist tutvumist. Nagu ka läbiviijad tegelikult ise mainisid. Kuna hetkel on üks erialaloeng samuti paljuski keskendunud väitlusele, siis äratundmisrõõmu oli. Arvan, et tegelikult on selline rühmatöö vorm hea, sest kokku saab palju erinevaid vaateid ja pooli, mis avardavad kindlasti igaühe silmaringi, et mitte näha asju mustvalgena või ainult enda mätta otsast. 

Neljandana viidi läbi ring. Siin oli kohe tunda, et kõik oli kenasti ettevalmistatud ja läbimõeldud. Teemaks siis läbielamistest/probleemidest üle saamine. Teema kiskus ehk vahepeal natukene süngeks, kuid samas pole sünged asjad ju mingi tabu. Üldiselt oli tore ja materjali arutluseks tekkis. Väga meeldis, et teema tutvustaja või ringi juht lõi hea ja sooja, oodatud tunde. Rääkis väga rahulikult, viisakalt ja personaalselt, mis mulle väga meeldis.

Kuna minul jäi tol korral siis meetod tegemata, siis otsustasime kahe neiuga, et viime rühmatöö läbi enda grupi peal erialaloengus ja leidsime parajasti selleks väga hea võimaluse samuti. Siin on siis meie meetod ja tagasiside sellele: 

Meetod

Me valisime oma läbiviidavaks meetodiks „A smile goes a long way!“. Selle meetodi eesmärgiks oli päeva alguses ehk varajasel hommikutunnil luua hea tuju ja vabam ning positiivsem õhkkond. Meetodi viisime läbi loengus oma kursusekaaslastega ning samuti tegi kaasa õppejõud. Me kohandasime meetodit vastavalt situatsioonile.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Algne meetod ja selle sisu:

A smile goes a long way!

Joonista suur õnnelik nägu ja kinnita see sinale, teadetetahvlile või mõnele muule alusele koos pealkirjaga "Naeratus on tärganud!". Koguge grupp selle pildi juurde ja rääkige, kuidas olla koos õnnelik ja see saab olema õnneliku õppimise periood. Siis esitage kiirelt õppijatele küsimus "Mina kui teie õpetaja, tahan teada, mis teeb sind õnnelikuks?". Siis joonistage väiksemaid õnnelikke nägusid suure näo ümber ja igaüks kirjutab sinna juurde üks või kaks asja, mis teevad teda õnnelikuks.

Autor: Shelly Nitkin
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Meie aga jagasime kaheksaliikmelise grupi kahte rühma ning andsime neile ette joonistuse õnnelikust näost. Näo alla oli kirjutatud „Naeratus on tärganud!”. Siis palusime mõlemal grupil arutada, mis teeb grupis olemise ja töötamise heaks ning mis teeb neid õnnelikuks olles grupis. Kui nad olid seda arutanud, siis lasime neil natukene avada suuremas ringis, et mida nad arutasid ning suundusime meetodi teise osa juurde. Lasime igaühel grupis joonistada üks naerunägu ning kirjutada sinna juurde, mis muudab neid isiklikult õnnelikuks. Leht käis grupis ringi ja kõik said mõelda, mis neid rõõmsaks teeb.

Tagasiside oli vägagi positiivne. Me nägime kui kaasa grupp läks ning ka õppejõud tegi kaasa. Nad kiitsid, et see meetod oli päeva alustuseks ja hea tuju loomiseks väga hea ning pani suhtlema.

Sõbraliku kriitikana märgiti, et kuna tegemist oli päeva algusega, oleks see võinud olla kitsamates ajalistes raamides. Pakuti välja, et oleks võinud anda kindlalt näiteks üks minut arutlemiseks, paar minutit jagamiseks jne.

Oleme nõus, et oleksime võinud anda täpsemad ajalised piirangud ja võtame tagasiside arvesse. Tegelikult tuli aga meile kasuks midagi ise läbi proovida teha ja katsetada ning oleme tulemusega rahul! Elagu rühmatöö!