Rühmatöö meetodid: Avatud Ruum

Viimase loengu meetodiks oli Avatud Ruum. Ütlen juba kohe alguses, et see sai minu lemmikuks, jagades ilmselt võrdselt kohta ajurünnaku meetodiga.

Kõigepealt tegime taas pisikese teadmiste kontrolli. Seejärel saime teada kolm teemat, mille poolt eelnevalt kõige enam hääletati. Mina hääletasin neist kolmest teema "Kuidas kasvatada 21. sajandi lapsi?" poolt. Ülejäänud kaks teemat mind tõepoolest väga kirglikult ei huvitanud, samas mõtlesin, et mis seal ikka, alateemade mõtlemisel võib ju väga palju huvitavat juhtuda. Teemaks sai "Kuidas tänapäeva kiirustavas maailmas harrastada tervislikku eluviisi?". Ma ei ole kindel, et kas mu sõnastus täpne on, kuid umbes selline see teema oli. Alguses tundus, et inimesed ei ole väga osavõtlikud ning ei oska kuidagi teemaga suhestuda. Tuli natuke ka kriitikat, kuid samas ei ole mõtet viriseda, kui ise hääletamata jäeti. Seega oligi nüüd võimalus kõigil välja mõelda mingid alateemad ja ise ka teemade algatajaks olla. Ka mina panin ühe teema kirja ning selleks oli "Kuidas olla vaimselt terve?". Kõigi teemad said kinnitatud tahvlile ja seejärel sai igaüks oma  nime kirjutada alateema juurde, mida tema tahaks arutada ja mille üle sooviks mõelda ning millele lahendusi pakkuda. 

Ühe teema algataja kogemus oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Teema juurde kogunes üsna palju inimesi ja arutelu oli viljakas. Leidsime palju nippe ja nõkse, kuidas vaimselt terveks jääda, sest vähemalt mina olen arvamusel, et rääkides tervislikust eluviisist, pööratakse liiga vähe tähelepanu sellele, milline on inimeste vaimne tervis. Liiga paljud inimesed meie ühiskonnas on...katki. Ja mind väga huvitab, kuidas neid killukesi taas kokku panna, et olla tervem. Enda teema saingi niiöelda esimeses voorus arutletud ja rohkem ma teemasid kirja ei pannud. Liikusin nüüd edasi nende teemade juurde, mis mind huvitasid ja mis teised olid algatanud. Üritasime leida tervisliku une saavutamise valemit ning samuti arutasime, kuidas oma elutempot aeglustada. Elutempo teema vajus minu jaoks natuke isegi liiga palju arutluseks, võiks öelda, et väga palju lahendusi me teemale ei leidnud, vaid pigem oli selline sõbralik arutlus/vaidlus. Iseenest ei ole selles midagi halba, samas pidime siiski otsima lahendusi, mis võiksid kedagi aidata. Kahe jala seadust ma siiski aga ei katsetanud, sest jäingi ootama hetke, millal jõuame probleemi üle arutledes selle lahendusteni. Võib-olla oleks antud hetkel see arutlus paremini mõjunud, kui aega oleks rohkem, sest tegelikult ju ikkagi see 30 minutit lükkab tagant. Seoses kahe jala seadusega arvan, et see pilt passib siia väga hästi...

Kolm niiöelda vooru läbi ning minu jaoks kolm teemat arutletud, saime väikesed punased täpikesed, mida ringi käies iga teema erinevate iseendale meeldivate lahenduste juurde kleepida saime. Minu meelest super äge idee selle kõige juures, sest nii saab hea ülevaate kõigest, mida teised arutasid ja lahendasid ning saab mõelda ka selle peale, mis minule kõige meeldejäävam ja sümpaatsem tundub. Käisin elevil näoga ringi ja lugesin õhinaga neid häid ideid ja mõtteid. Oli tõesti väga lahe meetod, mis andis palju mõtlemisainet enda harjumuste ja nende parandamise üle. Ka minul ei olnud otseselt seda kirge antud üldise probleemi vastu, sest olen ka see inimene, kes usub, et sellest räägitakse tänapäeval piisavalt ja rohkemgi. Samas eks kordamine ole tarkuse ema. Lõppkokkuvõttes olin aga väga rahul, sest õhkkond oli väga vaba ja läksin ka just nende probleemide juurde, mille vastu vähegi kirge tundsin, alustades siis enda probleemist, mis kindlasti minu jaoks kõige eredamalt meelde jääb, sest seal olin ka kõige kirglikum. 

Nüüd aga punkt...
Kõik need kolmapäeva õhtud olid aeg, mis on targasti ja samas meeldivalt veedetud ning eriti tahan öelda suured tänud õppejõule, et ta on kokku pannud väga vägeva loengu, kus teooria ja praktika käivad käsikäes ja inimesed saavad omavahel suhelda. Seda kõike on ülikoolis häbiväärselt vähe...