Rühmatöö meetodid: maailmakohvik

III loengu teemaks oli maailmakohvik. Lugesin eelnevalt läbi materjalid ja tutvusin ka antud meetodi kodulehega. Meetod tundus tuttav ja seega mulle meenus, et oleme kunagi loengus kasutanud sellist meetodit nagu õpikohvik, mis väga palju erinev ei tundunud olevat.

Alustasime seekord taas teemade valimisega. Mulle väga meeldis seekordne süsteem, oma lauas üritasime ka kuidagi lihtsalt ja kiiresti ühe teema ära otsustada. Punktide jagamine oli meeleolukas, sai nalja tehtud, et justkui Eurovisioonil. Tundus, et kõik mõnusaks olemiseks oli olemas. Teemaks sai siis teadupärast "Elu ilma rahata", millel oli kolm alaküsimust. Hakkasime aga jutustama ja häid ideid oli palju. Esimese küsimus ehk kuidas kasvatada lapsi ilma rahata, osutus päris heaks pähkliks. Leidsime, et teine ja kolmas küsimus, ehk kuidas omada eluaset ilma rahata ja reisida ilma rahata, on oluliselt lihtsamad küsimused. Mingi tulemuseni siiski jõudsime ja läksime edasi. Vahepeal tekkis väga huvitav vaidlus erinevate laudkondade vahel. Pigem hoidsin end sellest eemale, sest mulle meeldiks hoida selliste põnevate meetodite käigus positiivsust ja mitte hakata kanasid kitkuma kellegi arvamuse pärast. Igal inimesel on ju luba seda välja öelda ja igal inimesel võiks ka olla õigus selle juurde jääda. Ma ei näinud põhjust vaidlemiseks. Mingil hetkel sai vaidlus siiski lõpus ja saimegi järgmisesse lauda liikuda. Väga hea, et maailmakohviku juurde kuulub selline roll nagu peremees/perenaine. Mina seekord selles rollis olla ei saanud, aga peremehe/perenaise roll on väga oluline. Järgmisesse lauda liikudes saime tänu peremehele/perenaisele väga täpselt teada, kuhu keegi jõudnud oli ning millised nende mõtted olid, oli justkui sujuvam edasi liikuda. Mis erines minu kogemusest õpikohvikuga, oli see, et iga küsimuse lõpus tegime eraldi kokkuvõtte. Ma arvan, et see tuleb alati kasuks. Inimesed saavad oma senised mõtted välja öelda ja leida neist selle kõige erilisema/parema. 

Kokkuvõtteks võiks öelda, et sain mitmeid häid mõtteid. On tore, et kokku on tulnud nii palju erinevaid inimesi, kellel kõigil on palju ressurssi. Taakord üks meeleolukas meetod, mida kindlasti oma tulevikus kasutada saan. Pean ütlema, et veendun üha enam, et antud aine on väga praktiline ja kasulik. Naljaga pooleks võiks öelda, et minu andragoogidest kursusekaaslased, kellel ei olnud aega antud loengut võtta, on lausa pisut kadedad. Oleme kahe sõbrannaga, kes loengus osalevad, jaganud oma mõtteid Rühamtöö meetoditest ja kõik, kes on midagigi kuulnud, on antud ainest väga huvitatud olnud. Kes teab, ehk on järgmisel aastal kõik ülejäänud andragoogid loengus? :) 

Rühmatöö meetodid: ajurünnak

II loengu teemaks oli ajurünnak. Eelnevaks kodutööks jäi läbi lugeda Alan Barkeri kirjutatud raamat "30 minutiga...Ajurünnakuks valmistumine". Raamat oli väga huvitav ja pean mainima, et jõudsin selgusele, et ei olnud kuni loenguni osalenud mitte üheski terviklikus ajurünnakus. Kusjuures kuulsin päev hiljem ühte inimest ütlemas, et ajurünnak on täiesti ilma struktuurita meetod, mida ei tohiks üldsegi kasutada. Oleksin tahtnud kohe vastu vaielda, seega on uutest teadmistest tolku olnud. Tundub, et liiga paljud kasutavad mingit lihtsustatud ajurünnakut, mis võib-olla tõesti tihti tulemuseni ei vii.

Alustasime siis loengus esindaja ja vedaja valimisest. See läks meil üsna lihtsalt. Seitsmeliikmelises meeskonnas oli kaks meesterahvast ja tähtsad ülesanded said nemad endale. Järgmisena hakkasime otsima probleemi ja see ei tulnud väga kergelt, sest enamik probleeme tundusid lahendamiseks liiga lihtsad ja selgelt sõnastatud. Lõpuks jõudsime siiski nibin-nabin aega ja saime probleemi sõnastatud. Seejärel saatsime oma esindaja teise rühma ja meie juurde suundus klient. Kliendi probleemiks oli lühidalt öeldes kaastöötaja motiveerimine. Ausalt öeldes hakkas ideid justkui kohe voolama, aga üritasin end tagasi hoida ja struktuurist kinni pidada. Järgnevalt oleksime pidanud tegema soojendusharjutusi. Üritasime neid teha, kuid see meie grupil väga hästi ei õnnestunud. Sattusime iga harjutusega lõpuks ikkagi kuskile tupikusse, ma ei ole veel siiani mõistnud, miks nii. Võib-olla olime juba kõige eelnevaga piisavat soojad ja tahtsime kohe asja kallale asuda. Aga polnudki vaja kaua oodata, kuni saime hakata järgemööda oma ideid märkmepaberitele kirjutama ja hiljem jagama. Pean ütlema, et enda kriitilist poolt oli alguses ikka väga raske välja lülitada just oma ideede suhtes. Mõtted tuiskavad pead ja kohe tuleb järgmine mõte, mis tahab eelmist maatasa suruda. Tundub, et teatud mõttes võiks kriitilise meele väljalülitamist isegi harjutada, sest alati ei tule see kasuks. Saime kokkuvõttes siiski palju vägevaid ideid ja üritasime kolmandal ideede kirjutamise ja jagamise ringil kokkuleppeliselt väga rajusid asju kirjutada. Seejärel pidid vabatahtlikud ideid sorteerima. Mina sain üheks vabatahtlikuks ja see oli väga lahe. Mulle nende sorteerimine meeldis, sest see justkui korrastas oma peas ka kõike saadud infot. Võtsime appi erksamat värvi märkmepaberid ja jagasime ideed erinevatesse valdkondadesse ära. Siis vaatasime kõik koos parimad ideed läbi ning alles jäi kolm valdkonda, millest leidsime suurepärased lahendused. Klient tuli meie juurde tagasi ning meie ideid kuuldes tundus, et ta on väga rahul. Ta mainis ka mitmeid kordi, et ei oleks ise mõne idee peale tulnudki, seega oli meie ajurünnak kindlasti tulemuslik. Saime veel teada, et kliendi probleem oli päriselt eksisteeriv. Ka meie oma oli muidugi reaalne probleem, aga selle tulemustega ei oleks meie saanud otseselt edasi tegutseda või sellest poleks meile kellelegi otseselt mingit hüve olnud. Klient aga sai otsest kasu ja ütles, et üritab nüüdsest tööl mõnda meie ideed kindlasti kasutada. Viimase tegevusena naases meie juurde esindaja, kes tutvustas siis meie probleemi lahendusi. Ausalt öeldes ei jäänud me rahule, sest grupp oli saanud kirja täpselt kõik need asjad, mida meie juba teadsime. Oleksime oodanud midagi uut, kuid kes teab, võib-olla ei olnud probleemil lihtsalt piisavalt materjali. 

Taaskord jäin loenguga rahule. Ausalt öeldes ütleksin, et eelnevalt kogetud ajurünnakud ei ole olnud mitte mingid ajurünnakud. Seekord tõesti tundsin, et minu aju oleks justkui rünnatud. See võib kõlada tobedalt, kuid täpselt selline tunne oli. Olin hiljem väsinud, kuid heas meeleolus ja lahkusin loenguruumist positiivsete tunnetega. Natukene jäi aga häirima liigne müra, vahepeal oli väga raske õppejõudu kuulata, sest inimesed ei saanud jutuga õigel ajal pidama. Võib-olla oli etteantud struktuur nii hea ja selge, et kõik tahtsid justkui edasi joosta, kuid tegelikult peaks oskama igaüks õigel ajal siiski ka stop nuppu vajutada ja kuulata. Samas on see ehk paratamatus, sest meid oli tõepoolest ruumis väga palju ja peaksin ehk õppima iseend sellest mürast kuidagi eemaldama. Kes teab, kes teab. Igatahes suured tänud, tunnen, et olen rikkam nii suurepärase kogemuse kui ka teadmiste poolest! Saan tulevikus andragoogina kindlasti antud meetodit kasutada. 

Rühmatöö meetodid: ring

Eelmisel nädal alustasin ainega Rühmatöö meetodid. Ausalt öeldes ei kujutanud isegi ainekaarti läbi lugedes ette, mis ees ootama hakkab. Alustuseks võiks veel mainida, et õpin andragoogikat.  Meid on kursusel vaid 12 ja paljud tegevused loengutes on üles ehitatud näiteks paaristöödele ja grupitöödele. Kehtib suhtumine, et igaüks on väärtuslik ja ressurss. 

Kolmapäeval loenguruumi astudes valdas põnevus. Inimesed istusid ringis. See oli ootamatu, sest rahvast oli küllaga ja ülikoolis pole just väga palju aineid, kus inimesed ringi istuma pannakse. Võiks öelda, et see kisub nad natuke "alasti" ja neil pole end millegi/kellegi taha (näiteks laua või teise inimese) peita. Tegelikult olen mina ringis istumisega harjunud. Nagu eelnevalt mainitud, siis meid on kursusel vähe ja hetkel ei meenugi ühtegi eriala loengut, kus me oleks istunud muudmoodi kui ringis. Vahel istume ringis laudade taga küll, kuid siiski ringis. Küll aga ei ole keegi kunagi tutvustanud meile kunagi ringi kui meetodi tausta. 

Loengu alguses ei tahtnud inimesed väga kaasa minna. Ilmselt seetõttu, et ümbruskond oli võõras ja teistsugune. Ka mina ei soovinud antud hetkel rääkida. Ei olnud lihtsalt seda tunnet. Aga ka ringi kui meetodi juures meeldib mulle see, et alati on valik vaikida ning kedagi ei sunnita rääkima. 

Loeng ise oli tegelikult väga huvitav. Me saime natukene jagada pisemates gruppides oma seniseid kogemusi seoses rühmatöödega ning hiljem neid jagada ka kõigile teistele. Sellised jagamised on alati tervitatavad, sest inimestel on vägavägaväga erinevad kogemused. Mõnedele ei istu tegelikult grupis töötamine üldse. Nad pigem eelistaksid üksi oma asja ajada ning ainult enesega arvestada, mis ei ole ka kahtlemata alati halb. Vahel aga satutakse olukorda, kus grupis töötamise oskused on vajalikud. Minule meeldib tõsiselt rühmas tegutseda. Teised inimesed annavad peaaegu alati head energiat ja ideede mitmekesisust. Saab teineteisele toetuda ja abiks olla. 

Hiljem tutvusimegi ringi kui meetodi taustaga, mis oli kombineeritud väikeste videoklippide näitamisega. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ringis istumine on minu jaoks tavaline, aga selle taustast ei teadnud ma midagi. Huvitav oli teada saada, et selline meetod on tegelikult pärit Ameerika põliselanikelt. Olen varem kokku puutunud ka kõnepulgaga, kuid ei oleks eales arvanud, et sellel kõigel on niivõrd pikk ajalugu. Arvan, et kõnepulga kasutamine on üks parimaid nippe, kuidas lasta inimestel rääkida välja kõik soovitu ning anda teistele võimalus lihtsalt kuulata. Ilma segamata. Ka nähtud videos kõnepulga kohta rõhutati mitu korda, et igal inimesel on õigus rääkida täpselt nii kaua kuni ta tunneb, et temast on aru saadud. Tänapäeva ühiskonnas on kõigil nii kiire, et inimeste täielikuks kuulamiseks ja mõistmiseks ei jätkugi enam aega ja vahel on hea kui miski takistab meid kiirustamast. 

Meeleolu pärast loengut oli väga hea. Tundus, et inimesed on sõbralikud ja mõistlikud. Mulle meeldivad loengud, kus tekib loovam õhkkond ning seda võimaldab antud aine kindlasti!