Rühmatöö meetodid: ajurünnak

II loengu teemaks oli ajurünnak. Eelnevaks kodutööks jäi läbi lugeda Alan Barkeri kirjutatud raamat "30 minutiga...Ajurünnakuks valmistumine". Raamat oli väga huvitav ja pean mainima, et jõudsin selgusele, et ei olnud kuni loenguni osalenud mitte üheski terviklikus ajurünnakus. Kusjuures kuulsin päev hiljem ühte inimest ütlemas, et ajurünnak on täiesti ilma struktuurita meetod, mida ei tohiks üldsegi kasutada. Oleksin tahtnud kohe vastu vaielda, seega on uutest teadmistest tolku olnud. Tundub, et liiga paljud kasutavad mingit lihtsustatud ajurünnakut, mis võib-olla tõesti tihti tulemuseni ei vii.

Alustasime siis loengus esindaja ja vedaja valimisest. See läks meil üsna lihtsalt. Seitsmeliikmelises meeskonnas oli kaks meesterahvast ja tähtsad ülesanded said nemad endale. Järgmisena hakkasime otsima probleemi ja see ei tulnud väga kergelt, sest enamik probleeme tundusid lahendamiseks liiga lihtsad ja selgelt sõnastatud. Lõpuks jõudsime siiski nibin-nabin aega ja saime probleemi sõnastatud. Seejärel saatsime oma esindaja teise rühma ja meie juurde suundus klient. Kliendi probleemiks oli lühidalt öeldes kaastöötaja motiveerimine. Ausalt öeldes hakkas ideid justkui kohe voolama, aga üritasin end tagasi hoida ja struktuurist kinni pidada. Järgnevalt oleksime pidanud tegema soojendusharjutusi. Üritasime neid teha, kuid see meie grupil väga hästi ei õnnestunud. Sattusime iga harjutusega lõpuks ikkagi kuskile tupikusse, ma ei ole veel siiani mõistnud, miks nii. Võib-olla olime juba kõige eelnevaga piisavat soojad ja tahtsime kohe asja kallale asuda. Aga polnudki vaja kaua oodata, kuni saime hakata järgemööda oma ideid märkmepaberitele kirjutama ja hiljem jagama. Pean ütlema, et enda kriitilist poolt oli alguses ikka väga raske välja lülitada just oma ideede suhtes. Mõtted tuiskavad pead ja kohe tuleb järgmine mõte, mis tahab eelmist maatasa suruda. Tundub, et teatud mõttes võiks kriitilise meele väljalülitamist isegi harjutada, sest alati ei tule see kasuks. Saime kokkuvõttes siiski palju vägevaid ideid ja üritasime kolmandal ideede kirjutamise ja jagamise ringil kokkuleppeliselt väga rajusid asju kirjutada. Seejärel pidid vabatahtlikud ideid sorteerima. Mina sain üheks vabatahtlikuks ja see oli väga lahe. Mulle nende sorteerimine meeldis, sest see justkui korrastas oma peas ka kõike saadud infot. Võtsime appi erksamat värvi märkmepaberid ja jagasime ideed erinevatesse valdkondadesse ära. Siis vaatasime kõik koos parimad ideed läbi ning alles jäi kolm valdkonda, millest leidsime suurepärased lahendused. Klient tuli meie juurde tagasi ning meie ideid kuuldes tundus, et ta on väga rahul. Ta mainis ka mitmeid kordi, et ei oleks ise mõne idee peale tulnudki, seega oli meie ajurünnak kindlasti tulemuslik. Saime veel teada, et kliendi probleem oli päriselt eksisteeriv. Ka meie oma oli muidugi reaalne probleem, aga selle tulemustega ei oleks meie saanud otseselt edasi tegutseda või sellest poleks meile kellelegi otseselt mingit hüve olnud. Klient aga sai otsest kasu ja ütles, et üritab nüüdsest tööl mõnda meie ideed kindlasti kasutada. Viimase tegevusena naases meie juurde esindaja, kes tutvustas siis meie probleemi lahendusi. Ausalt öeldes ei jäänud me rahule, sest grupp oli saanud kirja täpselt kõik need asjad, mida meie juba teadsime. Oleksime oodanud midagi uut, kuid kes teab, võib-olla ei olnud probleemil lihtsalt piisavalt materjali. 

Taaskord jäin loenguga rahule. Ausalt öeldes ütleksin, et eelnevalt kogetud ajurünnakud ei ole olnud mitte mingid ajurünnakud. Seekord tõesti tundsin, et minu aju oleks justkui rünnatud. See võib kõlada tobedalt, kuid täpselt selline tunne oli. Olin hiljem väsinud, kuid heas meeleolus ja lahkusin loenguruumist positiivsete tunnetega. Natukene jäi aga häirima liigne müra, vahepeal oli väga raske õppejõudu kuulata, sest inimesed ei saanud jutuga õigel ajal pidama. Võib-olla oli etteantud struktuur nii hea ja selge, et kõik tahtsid justkui edasi joosta, kuid tegelikult peaks oskama igaüks õigel ajal siiski ka stop nuppu vajutada ja kuulata. Samas on see ehk paratamatus, sest meid oli tõepoolest ruumis väga palju ja peaksin ehk õppima iseend sellest mürast kuidagi eemaldama. Kes teab, kes teab. Igatahes suured tänud, tunnen, et olen rikkam nii suurepärase kogemuse kui ka teadmiste poolest! Saan tulevikus andragoogina kindlasti antud meetodit kasutada.